Number 17
Acrylic On Canvas
WallArt
Abstract Expressionism
1953
198.0 x 198.0 cm
Whitney muuseum
Giclée / Kunstiprint
Muuseumikvaliteediga giclée- või kangasprint kiire tootmisega ja paindlikud viimistlusvõimalused.
P118B $10
P118H $10
P118W $10
P438Z $10
P508JH $12
P508YH $12
P805H $10
P805Z $10
P919BZ $10
P919G $10
P919XJ $10
P959ZH $10
P968JZ $12
W106C $8
W218G $10
W218JH $8
W218Y $10
W307PJ $10
W316G $10
W316PJ $8
W316Y $10
W398PJ $8
W4111J $10
W500HY $15
W500JH $15
W692G $12
W849H $8
W940BG $15
W953PJ $8
Vali meie eelmääratud suurused, mis vastavad teose algupärastele proportsioonidele.
Saate sisestada oma mõõdud, et need sobiks konkreetse raami või ruumi sisse. Kui valitud suurus ei vasta originaalteose proportsioonidele, lõigame teose ära või laiendame pilti peegeldatud või ühtlase servaga. Enne tootmisprotsessi algust saadetakse Teie kinnitamiseks digitaalne näidis.
Palun märka, et ekraanil kuvatav eelvaade ei kajasta tegelikku lõigamist või laiendamist. Ainult näidis kujutab täpselt lõplikku kompositsiooni.
Kuigi erimõõdu on saadaval, soovitame originaaproportsioonide säilitamiseks valida mõõt ette määratud nimekirjast.
Ülemaailmne tarne () 2 nädala jooksul, tavalise 4/5 nädala asemel. (23 juuli)
Tasuta ekspresssaatmine üle maailma
Kõrgekvaliteediline linakangas
Täielik transpordikindlustus
Tollimaksude tagastamise garantii
Värvitoime täpsuse garantii
60-päevane tagastusõig: ainult tootmisdefektide korral
100% raha tagasi garantii
Hulgusoodustus
Number 17
Giclée / Kunstiprint
Reproduktsiooni suurus
-
Kogusumma
-
Kogumuse kirjeldus
Ad Reinhardt’s “Number 17”: A Monument to Minimalism
Ad Reinhardt’s “Number 17,” completed in 1953, stands as arguably the quintessential embodiment of minimalist art—a deceptively simple canvas that encapsulates a profound philosophical stance on artistic expression. Painted on linen measuring 198 x 198 cm, this monumental work eschews representational imagery altogether, presenting instead a field of ultramarine blue punctuated by strategically positioned yellow and red squares.
- Style: Reinhardt’s approach aligns perfectly with the tenets of minimalism, prioritizing pure color and geometric form over narrative content or decorative embellishments. He famously declared that he was “painting the last paintings,” believing that art should transcend subjective experience and strive for an objective aesthetic truth.
- Technique: The painting utilizes tempera on linen—a technique favored by Reinhardt for its ability to achieve unparalleled tonal purity. Layers of pigment are applied meticulously, creating subtle variations in hue that contribute to the overall visual harmony. Notably, Reinhardt employed a process known as “blackening,” applying multiple coats of matte black paint to obscure the underlying color, thereby emphasizing the fundamental materiality of the canvas itself.
The historical context surrounding “Number 17” is crucial to understanding its significance. Created during the formative years of Abstract Expressionism—particularly in New York City’s Betty Parsons Gallery—the painting reflects Reinhardt's unwavering commitment to a radical aesthetic proposition. He actively challenged prevailing artistic conventions, arguing that artists should abandon illusionistic techniques and embrace a more austere vision of art as pure color.
Beyond its formal qualities, “Number 17” carries considerable symbolic weight. The blue field represents an infinite expanse—a visual metaphor for the boundless potential of artistic contemplation. The yellow and red squares serve as anchors within this space, disrupting the perceived flatness of the surface and inviting viewers to engage in a dialogue with geometric abstraction. Reinhardt’s deliberate use of color is not merely decorative; it embodies his belief that art should communicate directly through sensory experience.
Ultimately, “Number 17” transcends its technical execution to convey an emotional resonance—a quiet contemplation of beauty and materiality. It invites viewers to consider the fundamental questions surrounding artistic creation and perception, prompting them to appreciate the power of simplicity as a vehicle for profound aesthetic insight. Its enduring influence testifies to Reinhardt’s pioneering role in shaping the trajectory of 20th-century art.
Kunstniku elulugu
Elu, mis on pühendatud kunstile kui olemusele
Ad Reinhardt, kes sündis 24. detsembri 1913. aastal New York State'i Buffalos, oli isik, kes pühendas oma elu mitte pelgalt kunsti looma, vaid sellele, et määrata, mis *võib* olla kunst. Tema varajased aastad olid iseloomulikud pereliikumistele – tema isa töö viis pere New York Citysse – ning temas oli sügav side vennapoja Otto kohta. Juba lapsena näitas Reinhardt erakordset talenti joonistamises ja maaliamis, saades koolis tunnustust, mis viitas eesolevale rangusele ja kunstilisele teekonnale. Ta ei olnud huvitatud pelgalt piltide valmistamisest; teda tõukus vajadus mõista visuaalse ekspressiooni põhimõtti. See intellektuaalne uudishimulik juhtis teda Columbia Ülikoolile, kus ta õppis kunstihistoriat mõjuva Meyer Schapiro juures – kogemus, mis kujundas sügavalt tema mõttemustri esteetika ja kunstniku rolli kohta. Edasised koolitused Columbia Teachers College'is, American Artists Schoolis koos Carl Holty ja Francis Crissiga ning portreemaalimise õpingud National Academy of Design'is Karl Andersoni juures kinnistasid tema tehnilisi oskusi – oskusi, mida ta hiljem tahtlikult püüdis ületada. Reinhardt uskois, et on varajases eas meistrinud traditsioonilised tehnikad, mis vabastas teda võimalusest jälitida kontseptuaalsemat teed.Geomeetrilistest algustest kuni „lõpliku“ mustani
Reinhardti kunstiline evolutsioon ei olnud kordne tee. Ta alustas teostega, mis olid juurdunud geomeetrilises abstraksioonis, uurides vormi ja värvi täpsusega, mis demonstreeris tema tehnilist meistriklassi. Kuid see varajane töö teenis sammudena suunatud midagi radikaalsemat. Tema osalemine 1930ndatel WPA Federal Art Projectis pakkus talle hädavajalikku tuge ja ekspositsiooni, võimaldades tal oma käsitlust täiendada ning panustada avalike kunstiprojektide elluviimine. 1940ndatel sai Reinhardt aktiivseks liikmeks American Abstract Artists (AAA) grupis, mida ta pidas oma arengule võtmeavaks. Ta leidis sarnaseid vaimu armastust kunstikollegadega, kes jagasid pühendumust esindamatule kunstile, näitides regulaarselt koos nendega ja osnedes elavates debattides maalimise tulevikust. Tema seos Betty Parsons Galleryga kinnistas veelgi tema positsiooni kasvavas New Yorki kunstimaastikus. Kogu 1950ndate jooksude jooksul alustas Reinhardt maaliarjal, kus uuriti pehmeid variatsioone ühes värvitoonis – täielikult punane, täielielikult sinine, täielikult valge – teadlik reduktsioon, mis ennustas tema ikoonilisi teoseid. Kuid alles 1960ndatel saavutas ta seda, mida paljud peavad tema määrava saavutuseks: „mustad“ maalijad. Need ei olnud lihtsalt mustad kambdaid; need olid hoolikalt loodud uurimused peaaegu mustade toonide, peente gradatsioonide ja tekstuuride kohta, mis olid loodud väljakutsuma perseptsioonile ja laiendama maali puidu enda piire. Ta nimetas neid oma „lõplike“ maalidena, viidates kunstilise püüdlemise äärmikusse jõudmisele – punktile, millest edasi progress olla enam võimatu.Püsiv pärand: Minimalism, kontseptualism ja edasi
Ad Reinhardti mõju ulatub kaugele tema enda loomule. Tema „mustad“ maalijad tunnustatakse nüüd kui olulised panused minimalistilisse ja monokroomsesse maali, challengeides traditsioonilisi esituse mõitteid ja laiendades visuaalse perseptsiooni piire. Tema kirjutised teemal Art-as-Art on jätkuvalt kunstnike ja kriitikute uurimisi predmet, tekitades debatte kunsti rolli kohta ühiskonnas ning suhte kohta vormi ja sisu vahel. Kuigi ta oli läbi AAA ja Betty Parsons Gallery seotuse oluline kuju abstraktsest ekspressionismis, ületas Reinhardt lõpuks kõik klassifikatsioonid, tehes teed järgnevale kontseptuaalse ja minimalistliku kunsti põlvkondadele. Ta õpetas mitmetes asutustes – Brooklyn College, California School ofime Fine Arts, Wyomingi Ülikool, Yale Ülikool ja Hunter College – edastades oma ranget intellektuaalset lähenemist uutele kunstnikutele. Isegi tema osalemine protestides – MoMA vastu 1940ndatel, koos „The Irascibles“ grupiga Metropolitan Museum of Art vastu 1950ndatel ning litograafia kaudu Kunstnike ja Kirjutajate protestis vastu Vietnami sõja 1967. aastal – demonstreeris pühendumust kunstilisele vabadusele ja sotsiaalsele vastutusele. Ad Reinhardt surmas 30. augustil 1967 New York Citys, jättes järele pärandi, mis jätkub inspireerima ja provokeerima. Tema töö on võimas tunnistus abstraktse kunsti püsivale jõule ja vajadusele küsida küsimusi fundamentaalsetest eeldustest loovuse olemuse kohta. Ad Reinhardti pärandit esindab praegu David Zwirner Gallery, tagades tema jätkuva kohalolu kaasaegses kunstimaailmas.Ad Reinhardt
1913 - 1967 , Vereiste linnaosad
Lühikesed faktid
- Artistic Movement Or Style: Abstrakts ekspressionism, Minimalistlikk
- Artists Or Movements Influenced By This Artist:
- Konseptuaalne kunst
- Minimalistlikk
- Monokromaatne maaling
- Artists Who Influenced This Artist:
- Meyer Schapiro
- Robert Lax
- Thomas Merton
- Date Of Birth: 24. detembril 1913
- Date Of Death: 30. august 1967
- Full Name: Adolph Friedrich Reinhardt
- Nationality: Ameerika
- Notable Artworks:
- Untitled
- Red and Gray
- Number - (107)
- Place Of Birth: Buffalo, USA

Klaasivalik on saadaval ainult suuruses kuni 110 cm
